Mahajääja pilguga lahkumisele

Siiri-Liisi Kraav

Hiljuti sain kogeda, mis tunne on olla mahajäetud.

Kuulun ühte noorde erialaühendusse, mille liikmetel on küll ühine eesmärk aga erinevad vaatenurgad ja arusaamad sellest, kuidas eesmärgini jõuda ja milliseid vahendeid selleks tohib kasutada. Kord kirglikumalt, kord passiivsemalt, nii nagu liikmetel aega ja jaksu, on teemad õhus juba kuid. Viimaks sai ühele heale kolleegile küllalt, ta tundis, et ei soovi enam selles ühenduses kaasa lüüa, andis teistele sellest teada ja lahkus.

Mahajääjad kogesid seda lahkumist kindlasti erinevalt – eelkõige vist sõltuvalt sellest, milline oli suhe lahkujaga, ja milline on jääja enda üldine hoiak suhete lõpetamise osas. Mina märkasin endas lühikese aja jooksul nii hirmu head kolleegi kaotada, kui ka lootust siiski kuidagi olukorda siluda, samuti ka kerkivat pahameelt selle üle, et ta langetab lahkumisotsuse ilma selle üle teistega arutlemata. Meie organisatsioonis toimus, kui seda suhete keelde üle tuua, mahajätmine, mitte lahkuminek.

Jättes nüüd kõrvale oma isikliku tööalase kogemuse, tahan avada mahajätmise ja mahajäämise teemat intiimsuhete kontekstis. Seekord ei räägi lahkuminekust üldiselt, vaid sellest, kuidas ja miks mõned suhted lõppevad mitte ühise, vaid ühepoolse otsusega.

Millal keegi leinab

Kui üks partneritest langetab otsuse suhe lõpetada ja teise maha jätab, tekib nii Mahajääjal kui kõrvalseisjatel kiusatus näpuga mineja peale näidata ja osutada, kes on partneritest hea ja kes paha, kes on süüdlane ja kes kannataja.

Mahajääjal käivitub leinaprotsess viie staadiumiga (šokk ja eitamine, viha, kauplemine, depressioon ja leppimine), mille läbimine ei toimu automaatselt, vaid nõuab tahtlikku pingutust.

Lein on töö, mida mahajääja peab tegema, kusjuures nende staadiumide läbimisel toimub sageli palju liikumist staadiumide vahel – kord juba depressioonini jõudnud leinajal võib taas üles kerkida viha, või tahtmine kaubelda – aga mis oleks olnud kui oleks olnud teisiti. Raamatus “Kui suhe lõpeb. Kuidas lahutusest toibuda” pakuvad autorid, et kõige paremal juhul on võimalik lahutusest toibuda pooleteist aastaga, nelja-aastane toibumisaeg ei ole ka sugugi haruldane.

Kiiremini või aeglasemalt leinastaadiume läbides ja uut elukorraldust sisse seades, on leppimiseni jõudes mahajäetu oma uue reaalsusega harjunud ja oskab selles headki näha, ta tunneb, et on ära teeninud õiguse ja võimaluse oma eluga edasi minna.

Mahajätja ei näi suhtest lahkudes eriti vaevatud olevat – oli see ju tema ühepoolne otsus suhe lõpetada. Sageli liiguvad nad üpris ruttu edasi järgmisesse suhtesse või järgmise tegevuse juurde, mis näib nagu kinnitavat müüti sellest, et mahajätja on süüdi suhete purunemises. Ise kannatamata jätab ta oma kaaslase südamevallu ja ahastusse ja suundub elu nautima.

See seletus on siiski pisut pealiskaudne ja mahajätja kannatuste mõistmiseks tuleb minna tagasi aega, kus ta alles hakkas tundma rahulolematust oma suhte osas ja kus ta esimest korda mõtles võimalusele suhtest välja astuda. Erinevate uuringute andmetel on lahutusele alati eelnenud mitmeaastane periood, kus paarisuhe on kriisis ja partnerid püüavad oma oskuste ja võimete kohaselt suhteid parandada.

Kui suhte lõpetamine ei tule paariliste ühise otsusena, siis tõenäoliselt ei taju nad suhtes olevat kriisi ühevõrra tõsiselt – võimalik, et rahulolematumal poolel ei ole õnnestunud oma rahuldamata vajadusi ja soove piisavalt selgelt teisele kommunikeerida. Nii võibki juhtuda, et kui üks partneritest arvab, et tegemist on kergete erimeelsustega, siis teine kogeb suhtes tõelist kriisi ja seda, et partner ei ole sellest valmis rääkima, sel teemal tõsiselt arutlema. Mahajätmise hetkeks on lahkuja oma leinafaasid – eituse (pole võimalik, et meie suhe on sellises seisus), viha (miks mu partner selliselt käitub, kas ta siis tõesti aru ei saa, mida ma tahan?!), kauplemise (püüame suhet parandada, otsime kompromisse) ja depressiooni (see on lootusetu, seda suhet ei ole võimalik enam päästa) juba läbi käinud ja leppimine tähistab iseseisvat otsust eluga edasi minna ja suhtest loobuda.

Püsime dialoogis

Mahajätmine on ühepoolne ja lõplik tegu, mis ei jäta enam ruumi diskussioonile, nõudmistele ega kokkulepetele. See, kel sai küllalt, läheb ja ei suuda enam hästi empatiseerida mahajääja kannatustega. Võibolla ta ei usugi enam, et partner on võimeline sügavalt kannatama – kogu  selle aja kui tema suhtes olles kriisi tajus ja leinafaase läbis, näis ju kaaslane rahulolev või ükskõikne.

Seda, missuguse purustava jõuga kogeb leina pärast suhte lõppemist mahajäetu, lahkuja ilmselt ei taju. Suurem osa paare, kelle ühine tee selliselt lõppeb, jätavadki asjad lõpuni lahti rääkimata, küsimused vastamata ja piirduvad oma oletustega sellest, miks suhe ei õnnestunud. Eriti lihtne on seda teha kui partneritel ei ole ühiseid lapsi, kelle tõttu nad tingimata peaksid suhtlema.

Mõnikord on aga suhte lõpetamine nii valus ja leppimise faasi jõudmine ja eraldi elude jätkamine nii hirmutav, et üks pool, või mõlemad, üritavad seda iga hinna eest vältida. Nii võib näha lõputuid kokku-lahku käimise suhteid, kus näiteks lapsed pannakse vanemate vahele tüliobjektiks, mis hoiab neid lahkuminekust hoolimata siiski pidevas emotsionaalses kontaktis. Lõppematu püüd ekspartnerile midagi selgeks teha ja tema käitumist muuta või mõjutada, on võimalus hoida suhe elus, ehkki lahkuminekust võib juba palju aastaid möödas olla.

Kumbki äärmus ei ole hea, mahajäetul on väga raske jääda ilma vastusteta ja on raske aktsepteerida seda, et suhte lõpetamine ei olnud ühine otsus, keeruline ja lõhkuv on aga ka see kui pärast suhte lõppemist sellest veel kramplikult konfliktide abil kinni hoitakse. Kuldne kesktee oleks nende kahe äärmuse vahel. Mõlemad pooled peavad tundma, et neid on kuuldud ja mõistetud, nad on saanud küsida ja nad on saanud hüvasti jätta.

Dialoogi, milles arutatakse suhte üle ja kummagi partneri tunnete ja vajaduste üle, peaks alustama juba enne kui asi jõuab lahkuminekuni. Kui mahajätja oleks broneerinud aja suhteteraapiasse kohe kui märkas, et tema rahulolematus suhtega on tema jaoks tõesti tõsine asi, aga partner ei mõista teda, ei oleks tõenäoliselt suhe lõppenud. Või kui oleks lõppenud, siis kõigele vaatamata ühise küpse otsusena, milleni jõutakse läbi omavahelise dialoogi. Mõnikord võtab kuulamine ja rääkimine neil teemadel rohkem aega, teinekord jõuab selgus rutem, ent peamine on – dialoog loob ühenduse partnerite vahel ja annab võimaluse otsus ühiselt langetada. Imago suhteteraapias on lahutavatele paaridele välja töötatud protsess, mille läbi on võimalik vähendada lahkuminekuga seotud valu mõlemale poolele. Muidugi pole mõtet loota, et suhte lõppemine on mugav ja meeldiv, või et sellest saab läbi ilma valu tundmata, aga õigete meetodite abil on valu võimalik olulisel määral leevendada. Mõistes partneri käitumise tagamaid ja temasse empaatiliselt suhtudes, sujub nii lahkuminek kui ka sellest toibumine vähemate konfliktide ja suurema lugupidamisega – nii enese kui partneri suhtes. Kui lahkuminejad jäävad olukorda, kus dialoogi ei toimu, kus ei ole võimalik küsida ja vastuseid saada, või ennast avada, ei jää üle muud kui oletada, mis on toimunud, mida partner on tundnud või mõelnud. Kahjuks on inimesele omane sellistes mõtisklustes kalduda pessimismi ja omistada teisele poolele kõige alatumaid mõtteid ja tundeid.

Mõlemal on vastutus

Paarisuhte mõtiskluste juurest minu töise kogemuse juurde naastes, pean endalegi meenutama – see, et kolleeg lahkus ja jättis maha õõnsa tunde ja palju vastamata küsimusi, ei tähenda, et kannatamine alles nüüd algaks ja kannatajaks peab iga mahajäetu muidugi eelkõige ennast.

Mahajätja otsus viitab kannatusele, mis on lahkumisele eelnenud ja millele meil puudus ligipääs, mida me, teised, ei mõistnud. Tagasi vaadates, pakub see olukord, nagu ka eelnev mõtisklus soovituse nii mahajätjale kui mahajääjale. Soovitus adresseerib seda aega suhtes, kus keegi veel ei ole kuhugi läinud, nii et soovitus partneritele. See partner (loodetavasti mitte tulevane mahajätja), kes tunneb suhtes rahulolematust, on vastutav selle eest, et oma muredest kaaslasele rääkida. Ühekordsest mainimisest või pahurast näägutamisest on vähe kasu, rääkima peab nii, et partnerile sõnum tõesti kohale jõuab, vajadusel võib kaasata suhteterapeudi, kes aitab teineteist paremini mõista. Teine partner (loodetavasti mitte tulevane mahajääja) vastutab selle eest, et oma kaaslase sõnumeid ja rahulolematust tõsiselt võtab ja püüab kaasa mõelda olukorrale lahendust otsides.

Mõnikord ei olegi kõige olulisem lahenduse leidmine, vaid tunne, et mulle tähtis inimene on valmis mulle oma muredest (ja rõõmudest) rääkima, ta soovib mind kuulata ja mõista. Paarid, kes püsivad avatud dialoogis, suudavad kannatada suurt hulka erimeelsusi, ilma et kellelgi oleks vaja kuhugi minna või kedagi leinata.

***

Kui tunned, et Sa tahad oma elus teha inventuuri ning (taas)luua ja parandada oma paarisuhet, siis võib IMAGO teraapia olla imeliseks arengukäivitajaks, mis aitab kummalgi partneril leida elus värsket vaadet, uut sihti ja kvaliteeti.

Imago suhteteraapiast on kasu nii neile paaridele, kelle suhe on väga raskes kriisis, kui ka neile, kes lihtsalt soovivad omavahelist ühendust veelgi sügavamaks ja lähedasemaks muuta.

TSA - 1200x630px

Võtke minuga julgelt ühendust!

Siiri-Liisi Kraav
siiriliisi@pki.ee
+372 5378 9092

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s