Kas sirgumas on põlvkond, kes sureb isegi täis külmkapi ees nälga?

Siiri-Liisi Kraavi kommentaarid Õhtulehes 28.sep 2013

Enne kui lastele selgitada, kuidas metsas mitte eksida, tuleb selgitada, mis üldse on mets. Või enne kui õpetada, kuidas katelokis süüa teha, tuleb õpetada, kuidas üldse süüa teha

Praegusi viiekümneseid nimetatakse võitjate põlvkonnaks, kes olid õigel ajal õiges kohas ja haarasid elust kinni, vahel ka vahendeid valimata. Pealekasvavate põlvkondade kohta kuuleb aga aina sagedamini väljendeid: saamatus, õpitud abitus, vati sees kasvanud. Kas tõesti on võitjate järeltulijateks abitud hellikud, kes ei saa hakkama lihtsamategi asjadega või on ajale jalgu jäänud oskused?

«Ma tunnen inimesi, kes ei oska pannkooke valmistada. Inimesi, kes ei oska pannkooke valmistada!» kirjutas 24aastane töötav üliõpilane Martin Noorkõiv paar aastat tagasi oma blogis. Ja lisas, et tema arust ei ole see naljakas, vaid täiesti tõsine probleem, et järjest on kasvamas peale noori, kes ei saa iseendale söögi tegemisegagi hakkama.

Nüüd, mõni aasta hiljem hakkab Noorkõiv oma toonasele hüüatusele tagasi mõeldes esiti naerma, aga kinnitab tõsinedes, et söögitegemisoskuse puudumine on vaid väike osa probleemist. Jäämäe veepealne osa, nagu öeldakse.

«Ma olen selle peale tegelikult palju mõelnud ja leian, et praegustel noortel, väga paljudel neist, puudub igasugune ettevalmistus eluks,» arutleb Noorkõiv. Põhjuse kohta arvab ta, et traditsioonilised kodud, mis peaksid selle ettevalmistuse andma, on kadunud. «Pooled abielud lahutatakse ja kodu endisel kujul lihtsalt enam ei ole,» leiab ta.

Kool peab muutuma

Teine koht kodu kõrval, kust eluks vajalikke oskusi hankida, võiks olla kool. «Paraku ei ole meie haridussüsteem selleks sobiv,» tõdeb Noorkõiv. «Kool on nagu evolutsioon, kus tugevam jääb ellu ja kõik, mis jääb klassitunnist väljapoole, on metsik loodus, džungel,» maalib ta sõnadega pildi noorte igapäevareaalsusest.

Oma eakaaslasi ja nooremaid hinnates leiab ta, et kui jätta kõrvale söögitegemine või lõkke süütamine, on noored täiesti abitud eelkõige suhete – sõprus-, töö- ja lähedussuhete loomises ja hoidmises. «Ja see on palju hullem kui oskamatus lõket süüdata,» kinnitab Noorkõiv.

Sellesse, et perekond muutuks taas noort inimest eluks ettevalmistavaks vanemate paaristandemiks, Noorkõiv ei usu. Ikkagi kool peaks olema see, mille suunas vaadata. «Aga see eeldab muutusi ja mõistmist, et teoreetilise õpetuse kõrvale on vaja praktiliste oskuste õpetamist, suhtlemise õpetamist, oma arvamuse avaldamise õpetamist, kindlasti õpetust, kuidas kasvatada lapsest inimene,» loetleb Noorkõiv vajalikke oskusi.

Üheks kooli eluvõõruse näiteks on Noorkõivu hinnangul kas või käsitöötunnid, kus hoitakse kramplikult kinni soostereotüüpidest. «Miks peaks tüdruk vaatama abitult lagunevat tooli, kui võiks õpetada teda seda parandama,» leiab ta.

Kes on süüdi?

Tänavu mais Õpetajate Lehes ilmunud artiklis muretseb Keila koolis noortele riigikaitset õpetamas käinud näitleja Madis Milling , et inimeste õpitud abitus suureneb iga aastaga. Ta tõi artiklis näiteks, et riigikaitseõpetuse välilaagris magas üle poole kümnenda klassi õpilastest esimest korda elus telgis ja nii mõnigi riigikaitseõpetaja pidi kurtma, et enne, kui lastele selgitada, kuidas metsas mitte eksida, tuleb neile selgitada, mis üldse on mets. Või enne kui õpetada, kuidas katelokis süüa teha, tuleb õpetada, kuidas üldse süüa teha.

«Mina ei mõista, kuidas inimene ei oska süütevedelikuta lõket põlema panna. Meie põlvkond pidi laagris süütama lõkke ühe tikuga,» imestas Milling.

Tartu Karlova gümnaasiumi koolilehes kaks aastat tagasi ilmunud artiklis «Vatitupsulapsed» paneb toonane gümnasist ja kirjatüki autor Kerttu Seliste laste ja noorte abitust süüks nende vanematele. «Laste eest hakatakse hoolitsema kohe, kui nad on ilmavalgust näinud. Kui aga vanemad enda laste eest liialt hoolitsevad, pole tulemus just kõige parem, sest nii ei kujune lapsed vastutustundlikeks ega saa hiljem päriselus hästi hakkama,» kirjutab neiu. «Seetõttu on väga palju lapsi, kes ei suuda ise enda tuba korras hoida, nõusid ära koristada ning puhtaks pesta, üksi kooli minemisest rääkimata.»

Ka mitu Õhtulehega suhelnud ema leidis, et laste saamatuse taga on eelkõige ema ja isa. Ei usaldata oma lapsi, ega lasta neil ise teha, kuid koos tegemiseks ja õpetamiseks ei leita aega. Mis neid lapsi täiskasvanuna ees ootab? Üks ema pakub, et nendega läheb nagu vette visatud loomapoegadega – ujuma hakkavad.

Sotsiaalpedagoog Mai Einama usub, et iseenda teenindamisega saab enamik lapsi siiski hakkama. «Pigem torkab silma see, et kui vanasti oli pilt ühtlasem, siis nüüd on vahe äärmuste vahel väga suur,» lausub Einama. Ta selgitab, et kui ühel pool on lapsed, kellele tehakse kõik ette ja taha ära, siis suur osa lapsi elab ilma igasuguse vanemliku toeta. Hästi hakkama ei saa aga ei üks ega teine. «Ülehoolitsemine muudab abituks, kuid lastele liigse ja eakohatu vastutuse panemine ei muuda neid samuti iseseisvaks ega hakkamasaajaks,» väidab Einama. Ta toob näiteks vanemad, kes ei adu, et napilt tosina aasta vanust last ei ole õige panna otsustama selliste asjade üle, nagu perepuhkuse plaanimine või suurte rahasummade kasutamine.

Nööp polegi oluline

Kasvatusteadlane Siiri-Liisi Kraav leiab, et oskused, mis veel viiskümmend, ka kolmkümmend aastat tagasi olid loomulikud ja vajalikud – tulesüütamine, kartulite koorimine, puude lõhkumine või marjade korjamine –, on praegustele lastele lihtsalt üleliigsed. «Milleks nad peaksid õppima tegema tuld, kui seda reaalses elus iialgi vaja ei lähe? Mingit mõtet ei ole saada osavaks kartulikoorijaks või nööbiõmblejaks, kui tegelikult sööb perekond hoopis makarone ja uusi riideid ostetakse rutem, kui nööbid eest ära tulla jõuavad,» on maailm Kraavi sõnul muutunud ja pigem tuleks laste puhul saavutada suhtumine: ma ei oska süüa teha, aga oskan lugeda ja kokaraamatud on olemas.

Kraav usub, et ka tänapäeva lapsed võivad õppida süüa tegema, ahju kütma või kas või jahti pidama, kui neil selleks tarvidus või huvi tekib. «Inimene on paindlik ja kohanemisvõimeline,» märgib ta. «Üks asi on praktiliste oskuste puudumine, hoopis teine aga ülekaitstuse tagajärjel lapses juurdunud alaväärsustunne – ma parem ei hakkagi, parem ei proovigi, mina ise ju niikuinii sellega hakkama ei saa,» lisab ta.

Kraav nõustub Noorkõivuga, et igapäevaoskuste kadumine on vaid üks pisike ja üsna ebaoluline osa lapsepõlve muutumisest. Hoopis olulisem on saja viimase aastaga toimunud muutus perekonnas, kus on vähemaks jäänud nii täiskasvanuid kui ka lapsi ning üha tavalisem peremudel on üksikema lapsega.

Perekonna kahanemine aga tähendab Kraavi hinnangul lapsele ka lähedaste suhete vähenemist ja seda, et järjest vähem saab harjutada kontakti loomist ja loomulikku suhtlust.

«Lapsed ja noored saavad oma suhetele eeskuju rohkem meedia vahendusel kui kodust. Ent kui lapsed õpivad suhteid vaid meedia kaudu, kus tähelepanu äratamiseks kõike võimendatakse – karjumised, tülid, petmised, reetmised, pöörased kired ja kiired partnerite vahetamised –, siis see normaliseerib need mustrid ja äärmused laste jaoks,» räägib Kraav.

Teenindajast lapsevanemaks

Laste kohatise saamatuse taga on Kraavi sõnul kindlasti see, et lapse ja täiskasvanu suhete piirid on üha enam hägustumas. «Muidugi on positiivne, et last püütakse üha enam mõista ja temaga arvestada, aga paljude vanemate jaoks kaasneb sellega ebakindlus,» ütleb Kraav ja selgitab, et ei teata enam, mida tohib lapselt nõuda, millal on õige lapse soovidega mitte arvestada, millal panna oma sõna maksma ja millal lõpetada vaidlemine.

«Nii on ka lihtne muutuda lapse teenindajaks – tal on niigi raske, pikk päev koolis, ma koristan tema eest, vabastan ta igasugustest kodutöödest ja vastutusest,» kirjeldab Kraav vanemate mõttemustrit. Keerulisem, aga mõistlikum oleks lähtuda põhimõttest – lapse eest ei tohi ära teha midagi, mida ta ise suudab.

«Sellisel viisil garanteerime, et lapsel on kõik tema keskkonnas vajalikud praktilised oskused ning ka usk oma võimesse igapäevaelu katsumustega toime tulla,» kinnitab Kraav.

Kümneselt ahju kütma – jah või ei?

Sel kevadel tekitas pereemade seas populaarses Perekooli foorumis elevust ühe ema algatatud teema, kus ta päris teiste emade arvamust, kas ta peaks õpetama oma kümneaastasele lapsele ahjukütmist või mitte, sest talvel on täiskasvanud pereliikmetest varem koju jõudval lapsel kodus külm.

«Mees leiab, et milles küsimus, tema küttis lapsena juba viieselt ahju. Mina aga kardan, et õnnetuse puhul ei käiks kümneaastane veel tulest üle,» selgitas ema. Vastuseid sai ta oma küsimusele julgelt üle saja ja siin vaid väike valik neist, üsna erinevatest arvamustest.

«Kui mees on ahju kütmises osav, siis las tõusebki paar tundi enne tööle minekut ja paneb hommikul vara ahju kütte, et lapsel oleks koolist tulles soe. Väga mugav on oma töid laste kaela suruda.»

«10aastane ehk 3.-4. klassi laps on liiga noor, et midagi sellist osata. Kui juhtub õnnetus, kes siis süüdi jääb? Mees või laps? Mees võib ju luuletada, et tema oli noorest peast kõva ahjukütja, aga mina ei lubaks.»

«Meie elame maal ahiküttega majas ja oleme terve viimase talve harjutanud 10aastast last ahju kütma. Meie juuresolekul on ta kokku puutunud erinevate olukordadega: niisked puud, kuivad puud, tuulisem ilm jms, mis mõjutab ahju kütmist. Nüüdseks on ta täiesti harjunud ja tuleb ahju kütmisega kenasti toime.»

«Elu sees ei lubaks. Ma ise ka ei oska – olen 38aastane elupõline tallinlane. Ahjuküttega korteris elasime kuni sain 12aastaseks ja mind ei lubatud ahju ligidalegi. Siimaani ei oska kaminat ja grilli põlema panna. Ja ei huvita ka – selleks on teised inimesed.»

«Nii, ja kust see laps siis õpib ahju kütma? Kui 18 saab, siis tulevad maagiliselt oskused? Umbes kümme aastat tagasi hakkasin kokku elama ühe noormehega ja ülikooli minnes üürisime koos korteri. Ja see oli täielik košmaar. Ta ei julgenud esiteks tikku tõmmata. Selgus, et ta polnud seda kunagi teinud. Ta kartis gaasipliiti süüdata. Meil oli ka ahi, mis vajas kütmist, ning sellega ta ei saanud korralikult lõpuni hakkama.»

«Tutvusringkonnas on juhus, kus 15aastasel poisil ei lubata kuurist puid tuppa tuua ega treppi lumest puhastada. Samas peres ka 18aastane tütarlaps, kes ei oska endale võileiba teha. Emmekene teeb kõik ette-taha ära ja siis halab, kui raske tema elu on. Vastik on pealt vaadata, kuidas ta on ära rikkunud oma tibukesed. Need lapsed saavad elus päris kõvasti vatti näha. Aga ega nad ise ei üritagi midagi muuta. Harjunud juba.»

Need oskused peaks andma kool

Koolieelsete lasteasutuste, tavakeeles lasteaedade ja põhikooli ning gümnaasiumi õppekavad reastavad tegevused, mida peaks laps või noor selles või teises vanuses suutma. Õhtuleht toob välja mõned neist.

6-7aastane

Tegutseb iseseisvalt ja vastutab oma käitumise eest; saab hakkama eneseteenindamisega ja tal on kujunenud esmased tööharjumused;

kasutab erinevaid vahendeid heaperemehelikult ning tegevuse lõppedes koristab enda järelt.

1.-3. klass

Oskab end häälestada ülesandega toimetulemisele ning oma tegevusi ülesannet täites mõtestada; oskab koostada päevakava ja seda järgida; oskab kasutada lihtsamaid arvutiprogramme ning kodus ja koolis kasutatavaid tehnilisi seadmeid; hoiab puhtust ja korda, hoolitseb oma välimuse ja tervise eest ning tahab olla terve.

4.-6. klass

Hindab harmoonilisi inimsuhteid, mõistab oma rolli pereliikmena, sõbrana, kaaslasena ja õpilasena; peab kinni kokkulepetest, on usaldusväärne ning vastutab oma tegude eest; oskab oma tegevust kavandada ja hinnata ning tulemuse saavutamiseks vajalikke tegevusi valida ja rakendada, oma eksimusi näha ja tunnistada ning oma tegevust korrigeerida; on leidnud endale sobiva harrastuse ning omab üldist ettekujutust töömaailmast.

7.-9. klass

Suudab lahendada igapäevaelu erinevates valdkondades tekkivaid küsimusi, mis nõuavad matemaatiliste mõttemeetodite (loogika ja ruumilise mõtlemise) ning esitusviiside (valemite, mudelite, skeemide, graafikute) kasutamist; mõistab inimese ja keskkonna seoseid, suhtub vastutustundlikult elukeskkonda ning elab ja tegutseb loodust ja keskkonda säästes; mõtleb süsteemselt, loovalt ja kriitiliselt, on avatud enesearendamisele.

Gümnaasiumi lõpetaja

Suudab hinnata oma taotlusi, arvestades oma võimeid ning võimalusi, oskab ette näha võimalikku edu ja ebaedu, on teadlik erinevatest töövaldkondadest, tööturu suundumustest; oskab hankida teavet edasiõppimise ja tööleidmise võimaluste kohta, kavandab oma karjääri; kasutab korrektset ja väljendusrikast keelt, oskab argumenteeritult väidelda; on kujundanud oma aktiivse kodanikupositsiooni, tunnetab end dialoogivõimelise ühiskonnaliikmena Eesti, Euroopa ja globaalses kontekstis, oskab konflikte vältida ja lahendada, käitub tolerantselt.

Tööõpetuse ning käsitöö ja kodunduse ainekavast

Põhikooli lõpetanud tüdruk oskab:

kududa kindaid ja sokke; tikkida ühesuunalist pilu, madal- ja mähkpistet; kujundada ja õmmelda endale rõivaid; tunneb etiketinõudeid peolauas; teab säästliku majandamise võimalusi, oskab valmistada kuumtöödeldud toite põhitoiduainetest, koostada menüüd.

9. klassi lõpus oskavad poisid:

värvida ja lakkida puit- ja metallpindu; teritada saage, höövleid, puure ja peitleid; ühendada puitdetaile rist-, keel- ja kastitapiga; planeerida ja teha lihtsamaid majapidamistöid, olla säästlikud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s