Mida teha, kui lapsed saavad lapse…

Siiri-Liisi Kraav Delfi naistekas 20.jaan 2012

Mother's_Love

Lapse sünd paneb kõigi värskete vanemate närvid proovile, hoolimata vanemate vanusest lapse sünnihetkel. Kui lapse saavad kaks verinoort inimest, on oht “plahvatusteks” ja kriisideks eriti suur. Perekasvatuse instituudi tegevjuhi Siiri-Liisi Kraavi sõnul on siis värskete vanavanemate roll väga tähtis — just nemad saavad aidata lastel, kes äsja lapse saanud, oma elu korraldada nii, et beebi oleks ümbritsetud turvaliste ja usaldusväärsete inimestega, kellega luua kiindumussuhe.

Millal sa saad täiskasvanuks?

Kas siis, kui möödub kaheksateistkümnes sünnipäev ja sa tohid valimispäeval minna oma kodanikuõigusi rakendama? Või siis, kui lõpetad kutse- või ülikooli ja oled valmis tööle suunduma? Või siis, kui teenid piisavalt, et mitte enam emalt-isalt toetust küsida? Igatahes eeldatavasti oled täiskasvanuks saanud siis, kui saad lapse. Esmasünnituse edasi lükkamine on Eestis nagu ülejäänudki Euroopas järjest kasvav trend. Aastal 2000 oli alla 20-aastaseid esmasünnitajaid Eestis 240, kümme aastat hiljem, aastal 2010 oli neid Statistikaameti andmetel kõigest 63.

Muidugi on sellele tendentsile erinevaid sotsiaalmajanduslikke põhjuseid, kuid ühena, mida tulevased lapsevanemad sageli mainivad, võib välja tuua ka selle, kas tuntakse endas valmisolekut vanemaks olemisele pühenduda. Tundub, et endale vanemana esitatakse järjest suuremaid nõudmisi ja suurem osa inimestest ei julge end enne kahekümnendate eluaastate lõppu veel pidada vanemuseks piisavalt küpseks.

Esmasündide edasi lükkamine hõlmab endas mitmeid probleeme, kuid on siiski saanud nii valdavaks, et seda peetakse normiks. Kui keegi saab lapse kahekümnendate eluaastate esimeses pooles või veel teisemeeas tekib pahatihti küsimus, kas tegu pole mitte oskamatusega rasestumisvastaseid vahendeid kasutada.

Aga olgu varajase sünnitamise põhjuseks soov varakult pere luua ja hiljem karjäärile pühenduda, suuremeelne otsus mitte aborti teha või mingid muud põhjused,  uue ilmakodaniku sünd toob endaga kaasa vastutuse ja kohustused, mis vanemate elukäiku mõjutavad vähemalt 20 aastat hiljemgi.

Väike laps vajab stabiilsust

Väikelapse parima arengu ja terve psüühika jaoks on kõige olulisem see, et tema eest hoolitseks kindel inimene või kindlad inimesed (ema ja isa, aga mitte kindel kümneliikmeline suguvõsa). Meie saavutuskeskses ühiskonnas, kus imikute kõrvalt tööle ja kooli naasmist peetakse vapraks teoks, on järgmine väide küll ebapopulaarne, aga tõsi sellegi poolest — lapsele on kõige parem, kui tema esimesed kolm eluaastat on temaga kodus üks kindel inimene, kellega ta saab luua kiindumussuhte. Sellest inimesest kujuneb imiku maailma keskpunkt. Erialakirjanduses kasutatakse tema kohta sõna „turvasadam.“ Harilikult on lapsevanem see, kes pakub imikule ja väikelapsele nii turvalise ja kindla suhte, et lapsel on julgust minna maailma avastama teades, et kui miski teda kohutab või temas ebakindlust tekitab, võib ta kohe oma turvasadamasse naasta ja saada tagasi enesekindluse ja kaitstuse tunde.

Teooria järgi on tõesti lapse seisukohast parim olla vanemaga kodus esimesed kolm eluaastat. Seda praktikasse rakendada on meil praegu peaaegu võimatu — vanemapalga lõppedes ei jää suuremal osal peredest (sõltumata vanemate vanusest) muud üle kui otsida lapsele koht päevahoius. Kõige vähem kahjustab last päevahoidu minek sel juhul kui hoius asub temaga tööle kindel inimene, kes pakub nii turvalise, toetava ja stabiilse keskkonna, et laps saab temasse kiinduda ja kujuneb välja uus „turvasadam”. Selle turvatunde loomiseks päevahoius peab olema piisavalt väike rühm, et kasvatajal oleks aega võtta lapsi sülle, lohutada ja julgustada. Väikelapse panemist rühma, kus ühel täiskasvanul tuleb korraga tähelepanu pöörata rohkem kui viiele pisikesele, ei saa küll pidada lapse heaolust lähtuvaks valikuks.

Eelmainitud põhimõtted seoses laste päevahoiuga on kõigi väikelastega perede igapäevamureks. Väga noorte vanemate peres on veel mõningaid lisakomplikatsioone. Muidugi ei saa üldistada ja on olemas paljud teismelisedki vanemad, kes  täielikult pühenduvad oma lapse arengu toetamisele ja temale turvalise keskkonna pakkumisele, samuti nagu on ka eakaid vanemaid, kes oma mõtlematuses või majanduslike põhjuste tõttu last tugevalt kahjustavad. Siiski võib välja tuua mõned riskitegurid, mis noori peresid mõjutavad.

Noorte vanemate lapse ohud

Ma ei kahtle sugugi noorte inimeste võimes olla imelised lapsevanemad. Perekasvatuse Instituudis oleme töötanud ka teismeliste emade tugigruppidega ja näinud seal pühendunud, säravaid ja lapsekeskseid noori inimesi. Sageli mõjutabki noorte vanemate last mitte vanema viitsimatus või hoolimatus lapsega tegelemisel, vaid peamiselt see, et oma elu ja isiksus ei ole veel piisavalt välja kujunenud. Oma elu ei saa elamata jätta ja noor lapsevanem ei peakski seda tegema — ei ole õige jätta oma haridusteed pooleli ja ka poolvägisi „lapse heaks” mittetoimivas suhtes püsimine ei toeta kuigivõrd lapse arengut. Seepärast ei ole käisoleva kirjutise mõte kindlasti mitte veenda noori lapsevanemaid koju nelja seina vahele varjuma. Pigem tahaks, et tehtavad otsused oleks läbi mõeldud lapse seisukohast.

Suurim tragöödia lapse elus on kiindumussuhte katkemine. Teate ju küll neid pisikesi lapsi, kes hoidjaga jäetuna või esimestel nädalatel lastesõimes lohutamatult nutavad. Aga kujutage nüüd ette, et see ei ole mitte kaheksatunnine eraldatus, kuni vanemad tööl käivad, vaid see kestab nädala või mitugi nädalat, kuni noor ema teises linnas ülikoolis käib. Või lapse ahastust, kui tema isa, kellega juba kiindumussuhe loodud sai, uue tüdruksõbra leiab ja ära kolib. Ja pärast seda veel paari järgmise aasta jooksul, millised on lapse suhted ema järgmiste vahelduvate partneritega? Väga harva jääb kestma suhe, mis loodud teismelisena ja ka noorel lapsevanemal on õigus proovida eri suhetes ja otsida inimest, kellega pikemalt kokku jääda — seda ju kahekümnendates aastates tavaliselt tehakse. Ette ei taha kellelegi midagi heita, aga kuidas last sellise suhete virrvarri eest kaitsta?

Toetav võrgustik

Paljude sotsiaalprobleemide juures on kaitsvaks teguriks toetava võrgustiku olemasolu. Laps on juba esimese eluaasta lõpus võimeline mitmeks kiindumussuhteks — võib-olla saab uueks kiindumusobjektiks lapsehoidja. Võib-olla ühe (või mõlema) vanema uus partner. Hea on, kui selleks kiindumusisikuks saab teadlikult valida kellegi, kes noore pere ellu püsivalt pidama jääb ja altruistlikult alati aidata soovib. Eestis on kena komme põlvkondadevaheliseks toetuseks. Vanaema ja vanaisa, kes saavad ja tahavad aidata võivad pakkuda lapseohtu vanemate pisikesele lapsele just seda turvalist stabiilsust, mida ta nii väga vajab.

Üldreeglina võib vist öelda, et mida stabiilsem ja turvalisem on lapse keskkond, mida kindlamalt püsivad talle tähtsad inimesed tema elus ja mida enam saab ta loota, et kõik on just nii, nagu ta on alati harjunud, seda parem lapsele. Vähemalt kuni puberteedini on stabiilsus ja rutiin lapse elus pigem positiivsed terminid.

Vanematel võrdsed õigused ja kohustused

Seaduse järgi on mõlemal vanemal sama suur õigus lapsega koos aega veeta. Vanematel on võrdne õigus luua lähedane suhe oma lapsega. Samas on vanematel ka võrdsed kohustused — valvata magamata öid lapse kõrval, loobuda meelelahutustest ja lükata edasi oma vajaduste rahuldamist lapse heaks. Ka nende printsiipidega peab arvestama.

Väga noore ja ebaküpsena ei oska inimene veel täielikult ette näha, milline hindamatu väärtus on lähedasel suhtel oma lapsega. Kergema vastupanu teed minnes võib tunduda, et kõigile ongi parem kui üks vanematest täiesti kõrvale tõmbub ja jätab õigused-kohustused teisele. Kümme aastat hiljem kahetsust tundma hakates ei ole aga enam võimalik kaotatud aega tasa teha ja lapse ellu vanemana siseneda, parimal juhul on laps nõus eemaldunud vanema sõbrana vastu võtma.

Raskused võimenduvad, kui lapsevanemad on väga noored

Teiselt poolt kaasneb lapse kasvatamisega väga palju loobumist, eriti kui vanemad ei võta võrdset vastutust ega tegutse ühise meeskonnana, peab üks vanem oma elus väga paljud asjad pausile panema või üldse ära jätma. (Noorte vanemate puhu) ei saa ka seda õiglaseks pidada, kui üks jätkab süüdimatult oma noore inimese elu käies pidudel, jätkates haridusteed ja tööelu, tegeledes hobidega jne, samal ajal kui teine, samuti noor ja samade vajadustega inimene, nendest lapse heaks loobub.

Ükskõik, kui vanad on vanemad, on lapse kasvatamine väljakutse, mis paneb proovile nii omavahelise suhte kui kogu eelneva elukorralduse. Ükskõik, kui vanad on vanemad lahku minnes, mõjub see hullusti lapsele ja ka vanematele endale. Uute partnerite toomine lapse ellu on samuti riskiteguriks vanemate vanusest hoolimata. Aga kõik eelpool mainitud raskused võimenduvad veelgi, kui vanemad on ise alles lapsed. Seetõttu loodetavasti ei loobu noored vanavanemad oma kasvatajarollist, vaid aitavad järeltulijaid keskkonna ja uute rollidega järkjärgult kohaneda.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: