Liiga varajane lasteaeda panemine röövib turvatunde

 

Aksel Lõbu artikkel Päevalehes 31.juuli 2013

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kasvatusteadlane-liiga-varajane-lasteaeda-panemine-roovib-turvatunde?id=66519020

daycare

Kasvatusteadlane Siiri-Liisi Kraav leiab, et varasest oskuste arendamisest olulisem on lapse emotsionaalne tervis.

On räägitud sellest, et Eestis peavad lapsed liiga palju aega lasteaias veetma. Milline oleks lapsele mõistlik päevane norm lasteaias viibimiseks?

Kui me võtame ainult lapse heaolu arvesse ja me ei mõtle siin ühtegi majanduslikku põhjust, võiks see lastehoid olla poolepäevane, üheksast kuni üheni. See oleks selline ideaal, et laps saab sotsialiseeruda, õppida, kohaneda ja me ei tee talle haiget eemalolemisega. Kolmandast eluaastast nooremad lapsed peaksid üleüldse emaga kodus olema. Aga alati ei saa seda teha, vanematel ei ole teist varianti enam lihtsalt.

Kuidas sellised pikad päevad last mõjutavad?

Alahinnatakse, millise kohutava mõju avaldab kiindumusobjektist eemalolemine lapsele. Alla kolmeaastase lapse puhul ei ole tema areng veel nii kaugele jõudnud, ta näeb vaeva, et püüda uskuda: ema on olemas, ema armastab mind, ema tuleb tagasi. Osades lasteaedades ja lastehoidudes kasvatajad teevad veel sellist asja, et „me ei räägi emast” ja „see on see e-tähega sõna, mida me ei maini, sest siis hakkavad kõik lapsed nutma”. Siis elabki laps kahtlusega ja ei tea, mis toimub. Kujutage ette sellist kaheksatunnist muretsemise päeva.

Kui pikk peab olema lapse lasteaiaga harjutamise periood?

See on hästi erinev, oleneb, kas see on kodune keskkond või on see lasteasutus, mis on omamoodi kunstlik keskkond. Sõltub ka lapseti. Kui meil hakatakse lasteaeda või lastehoidu harjutama, siis tavaliselt on see heal juhul kaks nädalat, aga tegelikult peab see aeg olema veelgi pikem. Just lapsega koos käia ja hoidjaga sõbrustada, et lapsel tekiks tunne, et see on täiesti turvaline keskkond, ma võin siin olla. Alla poole aasta kindlasti ei lähe, et laps oleks täielikult harjunud lapsehoius.

Kui vanem tuleb lapsele järele, siis laps kohe muudab oma käitumist. Vanem kujutab ette, et laps on kohanenud, kuna ta ei näe, mis toimub päeval. Tihti on nii, et laps vaevleb, ta ei taha minna lasteaeda, aga ta teeb hea näo ette ja õpib kohanema selle tema jaoks ohtlikuna näiva olukorraga.

Suuremate lasteaedade puhul on eri päevadel eri kasvatajad, see teeb olukorra hullemaks?

Just nimelt. Tavaliselt on nii, et valdav osa lastest ei loo lasteaias kiindumussuhet oma õpetajaga. Kiindumus on vastastikune protsess. Laps ei saa kiinduda hoidjasse või õpetajasse nagu jumalasse. Algab see täiskasvanu kiindumisest lapsesse, ta hoolitseb lapse eest, vastab kõigile tema vajadustele, ka emotsionaalsetele. Hoid ei kahjusta last, kui lapsel on võimalik seal luua kiindumussuhe hoidjaga. Turvalise kiindumussuhtega lapsed kohanevad paremini päevahoius, nad on täiskasvanuna abivalmimad jne. Ideaalne lapsehoiuvorm on perepäevahoid, kus on alati samad lapsed, sama hoidja, kodune olukord. See on nii turvaline. Suurte lasteaiarühmade liikuvus kahjustab.

Kui suur on perepäevahoiu puhul oht, et laps on nii ära harjunud ühe situatsiooniga, et tal on raske kohaneda?

Tegelikult see on müüt. Mida kauem lapsel on turvaline olla, seda vähem ta saab kahjustatud ja seda tugevam on ta igasuguste asjadega toime tulema. Enne kooli peaks laps tõesti käima aasta aega eelkoolis või lasteaia viimases rühmas, kus tehakse juba õppetööd, et võimalikke õpiraskusi varem märgata.

Kas vanemad, kellel on võimalus lapsi mitte lasteaeda panna, peaksid seda tegema?

Eri uurimused on ühel meelel, et kuni kolmeaastane laps vajab oma esimese kiindumusobjektiga – tavaliselt ema – päevast-päeva koosolemist. Sest tema jaoks on see ellujäämise küsimus. Kogu eksistents on seotud selle ühe inimesega, ääretult ebaturvaline on olla temast lahutatud. Lapsed elavad selle üle ilma probleemideta, kui neid hoiab keegi teine lähedane: isa, vanaema, naabritädi, kellega ollakse kogu aeg koos. Koolieeliku puhul ei ole asi aga enam nii hull.

2,5-3-aastane laps hakkab vajama eakaaslaste seltsi, aga seda ei pea saama lasteaias. Täiesti piisav on, kui laps käib kolm korda nädalas huviringis või kui tal on oma hoovilapsed, kellega mängida ja luua püsivaid suhteid. Nad ei pea olema punktipealt samavanused, vastupidi, uuringud näitavad, et eri vanuses laste rühm on nii nooremate kui ka vanemate  laste arengule parem. Eri vanuses laste rühmas on väiksematel intellektuaalne areng kiirem suurematelt õppides, suurematel jällegi on sotsiaalne areng kiirem, sest nad tunnevad end tähtsamana, nad aitavad väiksemaid hoida, riidesse panna ja oskavad nende erinevustega arvestada.

Üks levinud arusaam on, et lapsed, kes ei käi lasteaias, on kasvatamatud ja saamatud.

Neile tuleb õpetada kollektiivsust, nagu kuidas järjekorras seista. Nad on võib-olla veidike hämmastunud sellest. Aga kui nad on emotsionaalselt terved, siis need pisiasjad õpivad nad mängleva kergusega ära. Nad võtavad selle lihtsalt teatavaks ja käituvad vastavalt. Palju hullem on see, kui nad on emotsionaalselt kahjustatud.

Tavaliselt on nad märksa tervemad ja rahulikumad. Ta võib-olla ei oska kohe minna enda eest seisma, aga ta õpib suhteliselt kiiresti kohanemismehhanismid ära ja võib-olla suudab luua adekvaatsemad reaktsioonid, kui see, kes on kohanemisreaktsioonid kaheaastasena välja kujundanud ja sõidab nende otsas terve edasise elu. Mida hiljem mingi probleem meil tekib, seda parem.

Kas eralastehoiu kasvatajad on alati piisavalt pädevad?

Oleneb milleks. Võib-olla lugemist-kirjutamist-arvutamist õpetavad tavalasteaedade vastavat metoodikat õppinud inimesed paremini ja aasta-kaks enne kooli on see tõesti oluline. Alla kolmeaastase puhul on oluline see, kuidas laps ennast tunneb. Need lasteaiaõpetajad, kes lapsehoidja koolitusel osalevad, ütlevad, et nad ei ole kunagi varem kiindumussuhet sellisel moel õppinud nagu meie juures. Me paneme just väikelapse arengule rõhku.

Kuidas on lasteaiakasvatus muutunud viimase paari kümnendi jooksul?

Õpetuses ollakse juba päris lapsekeskne ja idee kohaselt peaks see kõik väga kena olema. Tase on ebaühtlane. Mõnelt poolt kuuled, et kõik on tõesti vastavuses kõigile viimastele pedagoogikanõuetele, teisalt võib tunduda, et viimased 50 aastat teaduses ei ole mitte midagi muutnud. Lisaks, ükskõik kui väga lasteaiakasvataja ka tahab luua kiindumussuhet kõigiga, ta lihtsalt ei jõua, kui tal on nii palju lapsi korraga ja palju paberitööd. Mõnes mõttes see süsteem ise loobib endale kaikaid kodarasse. Vähemalt püütakse muutuda ja areng toimub.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: